Kõik ühest kohast!

vesiSeda lugu ajendas kirja panema uskumatult ebameeldiv kogemus firmaga Võru Devon TÜ. Minusuguseid heauskseid inimesi on siinkandis ilmselt veel teisigi, seepärast proovin alljärgneva kirjutisega ära hoida vähemalt uute võimalike klientide rängad pettumused.

Asi sai alguse juba ülemöödunud sügisel, kui helistasin Marju Kolgile ja uurisin tema firma võimalusi puurkaevu rajamiseks oma maakodusse. Sain teada, et kevadel oleks võimalik töö teha ja orienteerivaks hinnaks öeldi 1300 kr/jm. Leppisime põhimõtteliselt kokku, et võtan kevadel uuesti ühendust ja asusin rahastamisvõimalusi kaaluma.

Raha on vaja kohe

Märtsi lõpul helistasin Marju Kolgile uuesti. Leppisime kokku, et tellime projekti, mille eest nõustusin tasuma Võru Devon TÜ-le 3540 krooni. Samal päeval meilis Kolk kohe ka arve ja helistas korduvalt, et kindlasti oleks tarvis see raha juba samal päeval üle kanda, kuna ta sõidab Tallinna kanti ning saaks asjaajamise kiirendamiseks paberid ja siis ka raha projekteerijale ära viia.

Tagantjärele mõeldes, tundus selline surve pehmelt öeldes veidi imelik küll, kuid siis ei osanud ma veel midagi kahtlustada ja nii saigi nimetatud summa talle 5. aprillil 2007 üle kantud. Seejärel hakkasime kannatlikult projekti ootama. Kuna aga lubatud telefonikõnet, mis teataks, et asi valmis, ei tulnud ega tulnud, võtsin ise maikuu algul uuesti ühendust. Vastati, et kohe-kohe peaks projekt valmis saama ja me võiksime lepingu juba ära teha.

Jutud aetud, lubas Marju Kolk saata hinnapakkumise koos võimaliku tööde tegemise tähtajaga. Meili avades selgus aga üllatusega, et nüüd küsiti jooksva meetri eest juba 1500 krooni, see aga tähendanuks seda, et olin kõik oma eelnevad arvestused ja taotlused hoopistükkis valesti teinud.

Selgitasime Marju Kolgile, et need asjad päris niimoodi ka ei käi. Ja oh imet, ta oligi nõus varem nimetatud hinnaga töö teostama, kuid ainult sel juhul, kui teeme jällegi kohe talle 84 500 kr ulatuses ettemaksu. Põhjendus seisnes selles, et torude hinnad on vahepeal tõusnud, kuid ühest hulgilaost oleks veel võimalik vana hinnaga saada, ainult selleks tuleks tal kohe samal päeval neid Tallinna ostma sõita.

Et tegu oli suure summaga, polnud ma nõus ilma kirjaliku lepinguta ülekannet tegema. Teatasin, et tulen järgmisel hommikul läbi ja tahan lepingule enne allkirja. Pisut küll Marju Kolk nurises, kuid lõpuks ikkagi nõustus. Allkirjad lepingul all, tegin ka lubatud ülekande ära.

Projektist ei kippu ega kõppu

Töö teostamise tähtajaks oli märgitud mai-juuni 2007. Möödus mai, siis hakkas ka juunikuu lõpule jõudma, kuid ei kippu ega kõppu. Helistasin ja uurisin, kuidas asjad liiguvad. Kuna olin vahepeal ka vallast toetuse saamise võimalusi uurinud, pressis aeg juba väga peale, sest vald tahtis septembri alguseks valmis kaevu näha.

Kui vallas käisin, kuulsin oma üllatuseks esimest korda küsimust: kas sa selle Devoniga ikka oma kaevu üldse valmis saadki? Ja ka hoiatust: vaata nendega ette, me oleme üht-teist neist juba kuulnud. Soovitati ka teist firmat, kes oma töödega hakkama pidi saama, kuid et mul ju raha suures osas juba makstud, siis polnud enam kahjuks suurt valikuvõimalust.

Kui ma ka juulikuus veel isegi projekti kätte polnud saanud, muutusime juba kergelt rahutuks – tahtis ju ka vald nimetatud projekti näha. Saatsin sõnumeid, et vajan kohe projekti, sain vastuseks, et küll saad oma projekti, kohe-kohe pidi valmis saama… Lõpuks hakkasin juba kannatust kaotama ja nõudsin, et ma kas saan projekti või tühistan lepingu ja pöördun teise firma poole. Lubati veel sama nädala lõpul projekt saata.

Saabus projekti moodi asi

Samal nädalal ei juhtunud muidugi midagi, kuid jätkasin oma kirjade saatmist ning siis lõpuks meiliti mulle vastuseks ka mingi projekti moodi asi. „Projekti moodi” sellepärast, et asi oli vale ja poolik, alates katastritunnustest kuni nimedeni välja. Helistasin ja juhtisin viisakalt tähelepanu nimetatud puudustele ning jällegi kuulsin, et oh ja ah, kohe peaks ka ülejäänud projekt tulema ning vead parandame ära.

Kui küsisin, et millal siis kaev peaks valmis saama, sain hulgaliselt kirjeldusi raskest tööst Haanjamehe talus, kus läheb oodatust kauem, kuid seejärel pidi olema veel ainult üks töö Palometsas ning siis olevat kohe minu kord. Paluti mõistvat suhtumist.

Kui andsin teada soovist koostada lepingu lisa, kus määratleksime uue kokkuleppelise töö tähtaja, selgus, et kohe kuidagi pole võimalik minuga kokku saada: kord ei olnud Marju Kolki üldse Võrus, siis ei võtnud ta pikka aega telefoni, seejärel oli tervis kehv, siis jäi isa väga haigeks…

Ühel õhtul sain sõnumi, et kohtume järgmise päeva hommikul kl 9, kuid järgmisel hommikul see juba tühistati. Närvid läksid ausalt öeldes juba katkemiseni pingule ja otsustasin teise firmaga ühendust võtta. Sealt oldi põhimõtteliselt nõus oma abi pakkuma, kuid vajati ikkagi seda eelnevalt tehtud projekti, muidu ei jõudvat lihtsalt ajaliselt.

Asusin uuesti projekt küsima. Lõpuks sain mingisuguse variandi meilile ja Kolk teatas, et pani originaali ka posti. Seda originaali pole minuni tänaseni jõudnud, seega pole ühtki alust arvata, et see meilivariant õige asi oli. Proovisin Kolki korduvalt ka kontorist tabada, kuid kõrvalasuva poe töötajad teadsid, et ta praktiliselt ei käigi enam seal.

Teised ka ei löövat lärmi

Otsustasin asjadele ametliku käigu anda ja palusin oma advokaadil sellega tegelda. Informeerisin viimasest ka Kolki, kusjuures mainisin, et soovin lepingu lõpetada ja raha tagasi saada. Selle peale tuli vastus, et kahjuks seda raha ta enam tagasi kanda ei saa, kuna on selle lihtsalt ära kulutanud ja ärgu ma tulgu teda kohtuga üldse ähvardama, küll ma ükskord saan oma kaevu – teised olla juba eelmisest aastast oodanud ja ka ei löö lärmi!

Võtsin ühendust ka Haanjamehe taluga, kust õnnetult öeldi, et nemad on 300 000 krooni ette maksnud ja kaevu ikkagi pole. Kui Kolk neilt enam rohkem raha ettemaksuna juurde ei saanud, oli ta oma puurmasina sealt lihtsalt ära võtnud.

Vahepeal sain siis minagi huvitava sõnumi, et 15 000 krooni on juurde vaja ja tullakse kohe järgmisena puurima. Kuuldavasti vajas Kolk seda raha puurmasina vahekasti remondiks. Järgmisel hommikul uus sõnum ootamas: kanna kas või 10 000 kohe ära, see ka aitaks.

Teatasin, et minult ei saa ta enam sentigi, enne kui auk maas. Samas nõudsin töö teostamise reaalset kuupäeva, mida aga kuidagi kuulda ei õnnestunud.

Hakkasin edasi tegutsema ja Marju Kolki otsima. Kuna Võru Devon TÜ juriidiliseks aadressiks on märgitud Juba küla, alustasin sealt. Nimetatud paigast leidsin Marju Kolgi venna, kes nõustus minuga teemat arutama. Kuna tema töötab sellesama puurmasina peal, on tal hea ülevaade õe tegevusest. Kuulsin, et minu ettemaks ei läinud sugugi mitte torude ostmiseks, vaid kulutati hoopis äriga mitteseonduvatel eesmärkidel.

Samas selgus ka asjaolu, et kohe pärast viimast rahaküsimist on Marju Kolk hoopis Türki puhkama sõitnud ning puuri vahekasti pidi vend oma rahaga ära remontima. Mis aga veelgi asjale vürtsi lisas, oli fakt, et enne minu kaevu pole mitte ainult üks, vaid hoopis 6-7 puurimata kaevu eelmisest aastast ootamas… Vend imestaski, kuidas leidub nii palju inimesi (loe: lolle), kes raha ette maksavad.

Midagi maksuametile huvipakkuvat

Praeguseks on seis endine: õde süüdistab venda ja vend õde… Niipalju olen ka juttudest aru saanud, et sellel firmal normaalses mõistes raamatupidamist ei eksisteerigi ning enamik tehinguid, sh ka palga maksmine, käib mustalt. Arvan, et see peaks ka maksuametile mõningast huvi pakkuma…

Möödunud kuul selgus aga lausa pommuudis – nimelt pole TÜ Võru Devonil isegi litsentsi kaevude puurimiseks ja seda juba alates 2007. aasta jaanuarist! See ei seganud aga Marju Kolgil südamerahuga uusi kaevulepinguid sõlmimast ja ettemakse nõudmast. Kellelegi ju ilmselt ka midagi puuriti – kas siis vanu, aastatetaguseid võlgu või pigem hoopis täitsa uusi, kust oli lootust rohkem raha saada.

Ei tea, kas need vaesed inimesed peavad nüüd varsti keskkonnaameti nõudmisel oma kulu ja kirjadega need augud ka kinni ajama, sest tegelikult olid need kaevud ju seadusevastaselt puuritud?!

See viimane fakt oli ausalt öeldes ka viimane piisk minu kannatuste karikasse ja praeguseks on kriminaalasja algatamise avaldus politseisse menetlemiseks antud.

Kallid kaaskannatajad, kutsun teid siinkohal üles kiiremas korras ametivõimude poole pöörduma, et selline kuritegelik tegevus lõpuks ometi õiglaselt karistatud saaks!

URMAS LILLEPALU

Marju Kolk: tahan kõik heaks teha

Äri on tänapäeval must ja inimesed õelad. Alati ei lähe kõik asjad nii nagu peab. Ma pole tahtnud kedagi petta ega kellelegi liiga teha.

Ma ole mingi hiiglama rikkur, kes mersudega ringi ruulib ja Kanaaridel puhkamas käib. Elus esimest korda sain piiri taha Türki ja sellest tehti suur number. Kui arvestada, et Türki ja tagasi maksab lennupilet vaid 4600 kr (seda Tšehhi kaudu), elamine ja söök olid mul sealt, siis polnud kulu vist suur. Samuti ei ela ma mingis lukskorteris ega -majas, vaid täitsa tavalises kolmetoalises Vene-aegses korteris.

Firmat oleme alustanud ja vedanud kogu aeg oma rahadest, pole kunagi ühtegi pangalaenu võtnud. Mõtlesin, et kuna sel aastal tuli palju pakkumisi, saame firmale jalad alla, tööd järjest tehtud ning tellijad õnnelikud ja meie rahul, kuid nii see siiski ei läinud. 2006. aastal tehtud lepingud ootavad siiamaani, sest kaks riiklikku tööd, mis said tehtud, lõhkusid kogu masina hullusti ära. Osaliselt jäi ka raha saamata nende tellimuste pealt. Sinna olime sisse uputanud rohkem raha, kui tellimuse maksumus oligi. Nii see asi aina halvema poole hakkas veerema.

Loodan, et inimesed saavad aru ja mõistavad. Loomulikult pole õige, et nad nii kaua on pidanud ootama. Mul on sellest südamest kahju ja ma tahan kõik heaks teha.

Kui ma oleksin tõesti nii suur suli ja südametu inimene, siis väga lihtne oleks olnud võtta raha, kanda see mingile välismaa arvele, jätta maha nii lapsed kui kõik muu ja kaduda. Suures ilmas ei leia keegi sind lihtsalt. Tean mitmeid suuri ärimehi, kes alustasid oma suurt äri välismaal tasku- ja poevarastena, tulid aga Eestisse suure rahaga ja tegid firma ning nüüd on auväärt kodanikud.

Mõelge: ehk pole kõik nii halb, kui halvaks me seda ise teeme. Ehk saaks eestlase õeluse kuidagi välja ravida. Ehk saame kõik asjad veel heaks teha. Jumal andestab, miks siis inimene ei peaks andestama, kas inimene on Jumalast suurem?

Ka surmamõistetuile antakse vahel armu. Palun minagi halastust ja võimalust asjad korda teha. Ei ole see kerge, aga ma vähemalt püüan kogu hingest, sest edasi elada saab vaid puhta südametunnistusega.

Puurkaevusid on meie peres kolm põlvkonda tehtud. Ei saa ma oma vanaisa ja onude tehtud tööd ja mälestust porisse ega oma isa, vendade ning teiste inimeste tööd häbisse jätta. Ning lubadus asjad korda teha ei jää tühjaks lubaduseks, tõesti.

MARJU KOLK

Allikas: Lõunaleht