Esimesed karja- ja õueaiad tekkisid arvatavalt juba siis, kui Eestimaa elanikud hakkasid metsloomi kodustama ja karja kasvatama. Tuli hoida koduloomad koos ning piirata metsloomade pääsu eluhoonete juurde. Mõistetavalt muutus aedade tähtsus eriti oluliseks siis, kui hakati tegelema põllundusega ja omaks võeti paikne elamisviis.
Kui õueaedade lahendused on olnud kogu Eesti alal enam-vähem ühesugused, siis karjaaia tüübid olenesid peamiselt kohalikust kättesaadavamast ehitusmaterjalist. Põhja-Eestis oli selleks eelkõige paekivi, põllukivi ja puit, Lõuna-Eestis kasutati aedadeks eelkõige puitu ja põllukivi. Lääne-Eestis ja saartel seevastu domineerivad dolokivist aiad, kuigi piirkonniti võis kohata ka maakivist või puidust aedu.
Hästi ehitatud kiviaed võib püsida aastasadu, nõudmata erilist hoolt või vaeva, olles iseseisvat kultuurilist väärtust omav ja säilitamst vääriv objekt. Põllu- ja paekivist aiad tekkisid paljude aastate jooksul põllupeenardele ja külavahe- ning karjateede äärde põllult kokku kogutud kividest. Aja jooksul on aiad pikenenud ja suurenenud on ka nende kõrgus. Eesti kultuurmaastikul on kiviaiad olnud üks enampüsivaid elupaiga tunnuseid.
Kiviaiad võivad olla piirkonniti vägagi erinevad, nende hulk külas olenes maastikust ja aluskorra kivimist. Vanemad kiviaiad koosnevad sülletõstetavatest kividest, nendesse kiviaedadesse on rohkesti valatud talupoja higi ja vaeva. Suuri kive lasti maa sisse ning aeti tule ja kiiludega lõhki. Uuemal ajal lõhuti kive lõhkeainega ning seda tegid juba vastava oskusega kivilõhkujad.
Kiviaia ladumisel omad reeglid
Reeglina ei vaja kiviaed vundamenti ja kivid laotakse otse pinnasele. Eelnevalt eemaldatakse pinnasest kännud ja huumuskiht. Kiviaedade ladumisel tuleb lähtuda loogikast, et ülemise rea kivid ei töötaks kiiluna alumise rea suhtes, vaid toetuksid neile. Kivide asetuse põhimõte on selline, et suuremad kivid alla ja väiksemad peale. Samuti tuleb jälgida, et nn vertikaalsed vuugikohad ei kattuks. Ladumisel peaks iga asetatud kivi toetuma vähemalt kolmest punktist alumistele kividele ja fikseeruma. Logisevad või fikseerumata kivid muudavad massi suurenedes oma asendit ja võivad kaasa tuua varingu.
Erandiks on vaid Muhu- ja Saaremaal ehitatud aiad, mille puhul kiviaia alumised kivid lasti umbes 30 sentimeetri sügavusele maasse, ehk teisi sõnu tehti kiviaia jalg, et vältida kivide kerkimist külmaga. On teada, et XVII sajandi lõpul saatis kuberner Kuressaarest sealsetele mõisavalitsejatele ringkirjalise korralduse, milles esitati kindlad nõudmised piirkondlikele kiviaedadele. Seal oli selgelt kirjas, kui laiad ja kui kõrged kiviaiad pidid olema ja mitu sülda kiviaeda iga adramaaomanik aastas tegema pidi. Veel sadakond aastat tagasi kehtisid Saaremaal kindlaks määratud trahvisummad, kui loomad üle kehva aia naabrimehe põllule läksid. Mandril oli karjuste pidamine üsna tavaline ja seal vastutasid loomade paha peale minemise eest põhiliselt nemad, aga mitte kehva aia omanik.
Kiviaia ehitus toimus enamasti peale sügiseste põllutööde lõppu, siis veeti põllutööde käigus väljatulnud kivid kiviraunadest sinna, kus kiviaeda ehitati. See kivide vedu ja aia ehitamine toimus tavaliselt talgute korras ja põhilised talgulised olid mehed. Aia kõrgemaks ladumise ja parandamisega said hakkama ka naised. Kuid eks see tegemine sõltub otseselt ka kivide suurusest, sest suuremad kivid jäävad tavaliselt ikka meestele tõsta. Hea tava nõudis, et aiad pidid parandatud olema jüripäevaks, 23. aprilliks, sest siis lasti kari karjamaale.
